"Kaugekõne" K. A. Hindrey
Ainestikult on
tegemist eesti kirjanduses igatahes üliharuldase koloniaalnovelliga, mille aine on ta leidnud
oma Kongo-reisilt. Novellis esineb Hindrey poolt korduvalt kasutatud motiiv võõra mehe
käest naise õlal. Kuid Hindrey ei piirdu selle provotseeriva motiiviga, vaid üritab tungida
sügavale hingeelu keerdkäikudesse. Minajutustajana uurib kirjanik eht-hindreyliku huviga
Aafrikast naasval laeval kaasreisijat, fotograaf Ördali ning märkab, et selle viieaastasel pojal
on negroidseid jooni. Poiss osutub mulatiks ning kirjanik analüüsib pikalt põhjamaalase
Ördali abielulugu ning võõra vere probleeme. Muu hulgas räägib Ördal ka oma harrastusest
öisest pildistamisest välkvalgusega, st magneesiumiga. Nii toob Hindrey tabava motiivi
fotograafi välkvalgus öös paljastab seda, mida tavaliselt ei näe. Välkvalgus on ilus metafoor
novellizanri kohta üldse. Peaks ju novellgi pakkuma teravat konflikti, mis otsekui välkvalgus
annaabi.ee 
