TÜ biokeemia õpik
Antud meetod on väga tundlik kõrvalistele
värvusreaktsioonidele, mida põhjustavad lisandid, mis võivad sisalduda uuritavas proovis.
Kliiniline tähtsus
Üldvalgu hulga vähenemist veres täheldatakse mitmete patofüsioloogiliste seisundite puhul nagu
alatoitlus (toiduga saadakse valke ebapiisavalt), aminohapete alaabsorptsioon peensooles (steatorröa
ehk rasv väljaheites), renaalne proteinuuria (albumiini oluline väljutamine uriiniga, näit. teatud
nefriitide korral), valgusünteesi langus maksas (maksatsirroosi puhul), suurenenud valgu katabolism
(kõrge palaviku korral) jt. Suurenenud üldvalgu sisaldust on täheldatud krooniliste infektsioonide
(tuberkuloos, äge bakteriaalne endokardiit jt), reumatoidartriidi, müelomatoosi jt korral.
Üldvalgu normiväärtused vereseerumis 63-85 g/l
Töö eesmärk
Tavaliselt koosneb kvantitatiivne analüüs, sõltumata määratavast komponendist ja kasutatavast
annaabi.ee 
