Tõde ja Õigus II Terve tekst
olnud, mitte põrmugi ei olnud, sellepärast oleks võinud veel kõvemini suruda. Aga neiul polnud
rammu, nii et Indrek pidi oma jõu appi võtma, nagu tiriksid nad seal värava taga lumekelku, mis
ei tea kuidas sinna kinni joosnud ja kuidagi lahti ei tule. Ah, lumevedu nõnda pimedas salaja on
pööraselt ahvatlev, on võluvalt veetlev, nii et Indrek hakkab tingimata lumevedajaks, kui ladina
keele grammatika läbi!
Viimaks rabeles neiu suurima pingutusega noormehe käte vahelt lahti.
,,Te neelate mu ju siinsamas ära," ütles ta nagu etteheitvalt. ,,Suu matate kinni, nina vajutate
lössi; kuis ma siis hingata saan!"
Aga Indrek haaras ta uuesti sõnalausumata kinni ja suudles seni, kuni neiu jalad lõid nõtkuma,
kuni pidi teda käte rammuga ülal hoidma ja kuni ta muutus üleni pehmeks ja painduvaks.
Polnud tunda enam hambaid, polnud nagu tunda luid-konte, oli ainult midagi sooja ja lõhnavat,
mida tahaks juua suurte sõõmudega, sest ta uimastab nii magusasti.