Ta oli elus, ainult võbises pisut õndsusest, aga rohkem vist uhkusest olla oma hirmude peremees. Siis, ilma liigse poosita, sulgus oma tiivanukkide embusse, vaid lõigatult mõõkjaid otsi rooliks jättes, ja pikeeris välguna. Hetkel, mil ta neljandat tuhandet jalga läbis, puudutas ta võimalikkuse piiri, kus õhuvool tihenes pekslevaks seinaks - see taltsutas kiiruse. Aga nüüdki oli see tunnis kakssada neliteist miili! Ta neelatas kuivalt, mõistes, et kui praegu murduks tiivatipp, pudeneks ta miljoniks tibatillukeseks merikajakapritsmeks. Aga kiiruses peitus jõud, see rõkkas liikumisrõõmust, - kiiruses oli puhas ilu! Tuhande jala kõrgusel püüdis ta pidurdada, - tiivaotste vingudes ja plaksudes rängast survest, paat ja kajakaparv meteoriitidena vastu tormamas, otse risti ta teele. Ta ei suutnud peatuda, sest veel ei osanud ta sellises hoos pikeest välja tulla. Kokkupõrge aga tähendanuks kindlat surma.
lasta sündida -- see poleks sugugi klappinud. Pidin minema maanteele teda varitsema. Ütlesin siis, et lähen linna ja toou oma pakid. Vanahärra kippus kaasa tulema, aga ma ütlesin ei; ütlesin, et võin isegi hobust juht ida ja et ta parem ärgi tülitagu ennast minu pärast. Sõitsin tsiis vankriga linna; poolel teel sõitis mulle teine vanker vastu; olin kindel, et Tom Sawyer tuleb, peatasin hobuse ja jäin teda ootama. Ütlesin: «Pea!» Vanker peatus ja Tomi suu läks pärani lahti; ta neelatas kaks või kolm korda, nagu oleks tal kurk kuiv olnud, ja ütles siis: «Ma pole sulle ilmaski paha teinud. Sa tead seda. Miks sa siis tuled ennast mulle ilmutama?» Mina ütlesin: «Ma ei tule tagasi? -- ma pole surnud olnudki.» Kui ta mu häält kuulis,, jäi ta natuke rahulikumaks, aga päris rahul ta veel polnud. Ta ütles: «Ara sa mind tüssa, mina ei tüssaks sind ka mitte. Indiaani ausõna, kas oled või ei ole vaim?» «Indiaani ausõna, ei ole,» ütlesin ma.
annaabi.ee 
