Jutuke - Õunkübarad
Ta kaaslane võttis roosi maast ja surus enda ligi, et lill ei külmuks.
,,Sora."
,,Kira."
Nad kummardasid kõikidele hüvastijätuks ja hajusid sinises suitsuvines. Kui mõne hetke
pärast poiss silmad avas märkas ta ehmatusega, et oli ümbritsetud varjudest, kuid ükski neist
ei kuulunud Elisale.
,,Halltiib?"
Ka varjud pagesid nüüd ning ta jäi täiesti üksi, pimedus igast küljest aina rohkem valgust
neelatamas.
Oskamata midagi muud peale hakata, puhkes ta murtuna nutma.
Mitmekümne kilomeetri sügavusel metsas aga kasvasid hoopis teised puud kui Adelais'
juures. Siinsed tammed kasvatasid hoolikalt võimsaid juuri, mis maa sisse puurides
moodustasid terve sõrestiku, labürindi. Ühe sellise puu all koondunud õhk plahvatas eredas
valguskiirte sajus ja kaks siluetti kerkisid kui maa seest. Ühel oli käes must roos.
,,Kas ma äratan ta?"
,,Jah, las näeb, kellele ta nüüd kuulub."
annaabi.ee 
