" Tõde koosnes, nagu ikka, mitmest tahust. Randmed võivad murduda, see kivikõva ranne võib õigupoolest kord ise abikätt vajada. Jah, ma jaksasin jääjõuetuse sisse oma rusikatega pääsutee taguda, ei mingit eneseõigustamist. Jääkülm vesi mõjus mu binaarkoodile viirusena, nagu su AVG võib poolel teel võimuparaadi lõpuni nakatatud saada. Korraga olin ma ametis iseenese päästmisega ja peale mind tulgu või veeuputus või neelaku jäine üsk kõik, keda ta siiamaani enese jaoks varuks hoidnud. Seda, et ma läksin, ei näinud enam keegi, ma isegi mitte. Kõigi süüdistavad pilgud. Mürk! Tragöödia on lõppenud, nüüd loopigem arvustustenooli ja ülehomme, oma pere seltsis tatraputru helpides ei tule see elu õnnetu pisidetail enam isegi meelde. See küsimus. Et kuidas ma sain niiviisi teha? Aga mina mäletan seda ka ülehomme ja ülejärgmisel aastal. Kui mitte lauset, siis seda pilku. Kindlasti. 4
sepp Villu tuntud hääl üksipäini kõnelema. Krõõt jäi seisma ja kuulas teravasti. «Meie, sakalaste vahel on kõik juba selge,» rääkis sepp kaugele kõlava häälega, «aga Järva ja Ugandi meestele, kes siia kokku on tulnud, tahan ma nüüd veel kõik täielikult ette panna, et nad siis ise teaksid, kas , maksab meiega ühes sõdima hakata või mitte. Enne tuletan veel kord meelde, et meie kõik vandunud oleme sellest, mis siin räägitakse, mitte kellelegi sõna lausuda. Äraandjaid neelaku maa enesesse! Mina olen nüüd Novgorodis. Pihkvas ja leedulaste juures käinud. Mu vaev ei olnud asjata, sest venelaste ja leedulaste vürstid on kindla sõnaga tõotanud, et nad meile appi tulevad, kui näevad, et meie tõesti sõjaks valmis oleme. Selle tunnistuseks nõuavad nad, et meie kõigepealt Viljandi lossi ara võtame. On see meil korda läinud, siis ei ole abisaamise pärast enam kahtlemist. Venelased ei karda saksu, sest nad on neid juba sagedasti võitnud. Leedulased
annaabi.ee 
