Lord George Noel Gordon Byron
aastal (Catherine oli 23-aastane) sündis nende esimene ühine laps,
tulevane luuletaja ning ema kolis paarinädalase lapsega Sotimaale. Karm mägiloodus,
mille keskel möödusid kümme lapsepõlveaastat, jätsid Byroni hinge sügavaid jälgi
(luuletus "Laps olla muretuna veel...").
Byron oli lapsepõlves silmapaistvalt kena, kuid lonkas. Ema poolt oli ta pärinud äkkviha
ja tulise ning uhke iseloomu. Kuigi ta kannatas oma lonkamise pärast, ei sallinud ta
haletsemist. Pärast lapse sündimist ei saanud vanemad enam eriti läbi ja elasid enamasti
eraldi. 1790. aastal sõitis Jack Byron Prantsusmaale, kus elas lõbusat priiskavat elu
armukesed, võlad. Prantsusmaal ta ka suri, mis kurvastas väga ta naist, kes iial polnud
lakanud oma meest armastamast, kuigi nende kooselu kulged üle karide. Byron imetles
alati oma isa tema julgust, sõltumatust ja vabadusejanu, kuigi ta teda õieti tundma
õppida ei saanudki.