Immanuel Kant
metafüüsika professori õppetooli (hilem ka dekaan).
Selleks ajaks oli tal välja kujunenud monotoonne, kuid pisiasjadeni läbimõeldud
elukorraldus, mille eesmärk oli tugevdada sündimisest saati nõrka tervist ja rakendada
kõik jõud jäägitult teadustegevusele.
Kriitikaeelsel järgul Kanti filosoofia põimusid loodusteaduslik materialism ja
Leibnizi-Wolffi metafüüsika, mida ta õpetas korrektselt nBaumgarteni õpiku järgi.
Loenguid pidas ta ülikoolis valitseva traditsiooni vaimus, oma trükistes oli lähedal tolle
aja eesrindlikule prantsuse loodusteadusele, tema nende aastate parimates teostes aga
avaldusid stiihilised tendentsid dialektika suunas. Ta ilmutas suurt huvi kosmoloogia ja
kosmogoognia vastu ning omandas üha sõltumatuma positsiooni leibnizliku
natuurfilosoofia suhtes, kuigi viimast, tõsi küll, Wolffi poolt vulganiseeritud töötluses,