"nautles" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Tõesti, see kõik oli väga tore. Kuid rahva hulgas, keda neli allegoorilist kuju oma metafooride voogudega üle ujutasid, polnud ühtki nii tähelepanelikku kõrva, ühtki nii värisevat südant, ühtki nii valju silma, ühtki nii õieli kaela, kui "seda oli autori silm, kõrv, kael ja süda, selle vahva Pierre Gringoire'i omad, kes äsja oma nime kahele noorele tüdrukule kuidagi ütlemata ei saanud jätta. Ta läks mõne sammu neist eemale oma samba taha ja seal ta siis kuulas, vaatas ja nautles. Heatahtlik käteplagin, millega ta proloogi algus vastu võeti, kajas ta sees veel edasi ja ta oli täiesti andunud ekstaatilisele vaatlusele, millega autor oma mõtteid jälgib, kui need ükshaaval näitleja suust poetatuna suure kuuldesaali vaikusesse langevad. Väärikas Pierre Gringoire! Kuigi seda pole meeldiv öelda, siiski segati esialgset vaimustushoogu õige pea. Vaevalt sai Gringoire tõsta oma huultele joovastava rõõmu ja võidu karika, kui sinna juba mõruduse tilk sisse langes.