Ometigi ei tea ma kedagi, kes minu hinnangul ka tegelikult nii teeks. Kõiki seovad erinevad kohustused, seadused, tunded ja sõltuvused, mis paratamatult panevad enese tahtmisi alla suruma ning tegema seda, mis on kohane või vajalik. Karl Ristikivi teose ,,Hingede öö" viies süüalune Sixten oli kohtu all just nimelt pideva mõnutunde otsimise pärast. Teda süüdistati ka isekuses ja vaid endale elamises. Ühiskonnal on igaühe suhtes teatud ootused ning võttes eesmärgiks epikuurlasliku nautlemise, tekib konflikt ning kulmukortsutamine on kerge tulema. Eneseületuse soov on juba kord inimloomuses. Vaid vähesed emotsioonid suudavad ületada seda rõõmu, mis pärast pikka ja vaevalist tööprotsessi ,,vilju noppides" valdab. J.R.R.Tolkieni teose ,,Sõrmuste isanda" peategelase Frodo teekond Mordorisse oli täis tuleproove ja kaotusi. Kääbik ei andnud alla ka raskemail hetkil ning viis täide eesmärgi, mis nõudis üliinimlikku pingutust
Ohjeldamatus on vastupidi. Inimene võib olla nii ühte kui teist. Kuidas seostada ohjeldamatud ja ohjeldatud inimest? Nauding ja kannatused mõjutavad mõlemaid, kuigi need pole ühte moodi, on nad ühel võimalus valida ja teisel mitte. Taltsutamatu on vähese himuga. Ohjeldamatuks ei kutsuta neid, kellel on looduslik põhjus või kes käituvad haiglaslikult. Ohjeldamatus võib olla seotud nii vihaga kui himudega. Himuga seotud ohjeldamatuse järgi minnakse kohe nautlemise juurde. Need, kes on vihaga seoses mingi määral loogiliselt arutlevad, allutavad himudega seotud ohjeldamatust. Äkkvihane inimene ei ole salakaval. Seda on näga tema käitumises, sest viha on kõigile näha. Lõbutsemishimu peetakse taltsutamatuseks, kuid see on hoopis nõrkus. Inimene, kes ei suuda lõbutsemisest loobuda ja olla mingi aeg asjalik, on lihtsalt nõrk. Ta võib kahetseda ja samas on ta ikka ohjeldamatu himu suhtes. Pahel ja otsustamatusel on vahe. Otsustamatus on mingi
annaabi.ee 
