Eesti teise maailmasõja ajal
Moodustati ka mitmeid pataljone, näiteks idapataljon (kasutati julgestusteenistusteks)
ja politseipataljon ( rakendati osaliselt vahiteenistuses, osaliselt võitluses
partisanidega ja osaliselt rindel ).
Alguses ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid väeosi, kuid kui
rindeolukord halvenes, siis paratamatult muutus ka suhtumine. 1942. aastal hakati
värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, kuid sellega oli nautke hiljaks jäädud.
Eestlased olid juba taibanud Suur- Saksamaa halba mainet. Seega võeti kasutusele
Saksamaa poolt osaline sundmobolisatsioon, kuid mida lähemale jõudis Punaarmee,
seda suurem hirm tabas Sakslasi. Seega kuulutas Eesti Omavalitsus 31. jaanuaril
1944. aastal välja üldmobolisatsiooni, mis hõlmas kõiki 21-40 aastaseid mehi.
Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga kasutati Eesti
leegioni täiendamiseks