Kõige sümpaatsem filosoofiline mõttekäik
“ Filosoof pöördus
selle probleemi poole, et elu sunnib meid iga päev kord rõõmustama, pidutsema ühe või teise
sündmuse puhul.
Kirjanik paneb meid mõtlema „Elu oma igatunniste, igapäevaste, iganädalaste ja igaaastaste,
väikeste ja suurte probleemidega, petetud lootuste, ebaõnnestumiste ja pettumustega – see elu
kannab endas paratamatute kannatuste selgeid märke, on raske mõista, kuidas seda näha, kuidas
võib uskuda, et elu eksisteerib selleks, et tänulikkusega seda nauitida, kuidas võib uskuda, et inimene
eksisteerib selleks, et olla õnnelik.“ Ta räägib sellest, et ükski õnn ei ole võimaline blokeerima
ebaõnne kuna see ebaõnn ei ole midagi muud kui üks astmetest elus, millele me paratamatult
peame astuma, et tunda kontrasti astudes järgmisele astmele. Mis, nagu meile tundub, kannab
endas õnne ja rahu. Autor püüab näidata , et ilma ebameeldivate momentideta me ei suudaks
täielikult tunnetada rõõmu magusat maitset