Nikomachose eetika
Veiderdaja
naerutab aga iga hinna eest: naljategemisel ei säästa ta ennast ega teisi, rääkides asju, mida
haritud inimene ei ütleks ja kohati ka ei kuulaks. Mühaklik inimene ei sobi sellise
suhtlemise jaoks: ise ta nalja ei viska ja on kõigega tõrges. Puhkust ja lõbutsemist peab aga
elus paratamatult olema.
Kõne all on siis olnud kolm vahepealset, mis kõik seostuvad kokkupuutega teatud sõnade
või tegude pinnal. Erinevus seisneb neil selles, et üks on seotud tõega, teised
nauditavusega: mis naudinguga seostub, puudutab ühelt poolt lõbutsemist, teiselt poolt
muust lähtuvat suhtlemist elus. (Nikom.eetika, 2007: 94-95)
Häbitundest ei peaks rääkima kui mingist loomutäiusest, sest see näib pigem tundena kui
seadumusena -- igal juhul määratletakse seda kui mingit hirmu halva kuulsuse ees. See
avaldub samal viisil, kui hirm häda--ohu ees. Häbenevad inimesed punastavad,
surmahirmus aga muutuvad kaameks. Mõlemad tunduvad olevat nagu kehalised nähtused,