Soren Kierkegaard
lapsepõlvest peale rikutud „meeletuseni piinava kannatuse“ poolt, kannatuse, mis pidi
põhinema keha ja hinge vahelisel vastuolul. Kannatus, mis tekitas juurdleva raskemeelsuse,
mis täitis kogu ta kasvuperioodi olles samas väga irooniline ja teravmeelne.
Ta teadmiste pagas oli seda liiki, mida leidub sageli palju ahtamas vormis- küürakatel,
õuenarridel või teistel alamal positsioonil olevatel ja alatiseks vigastel natuuridel, kes
kannatavad parandamatu melanhoolia all; ainult et see vaimukus teenib tal alati ideid,
taltsutatult, läbipaistvalt, geniaalselt, isegi kui see väljendus ainult pilkamises. Kui ta oli alles
poisike siis ilmnes ta vaimukus kui vallatlevus.
See oli isa kellelt Soren Kierkegaard päris nii oma raskemeelsuse, vaimukuse kui ka mõistuse.
Ema, kelle Soren kaotas kahekümne kahe aastaselt, ei maini ta imelikul kombel sõnagi.