Antiikfilosoofia
Aristotelese järgseist koolkondadest on
mainimisväärne eelkõige epikuurlaste koolkond. Epikuros, klassikajärgse filosoofia
suurim materialist, jätkas Demokritose ja kürenaikute suunda. Tema tunnetusteooria
on sensualistlik, natuurfilosoofia atomistlik. Atomistlikus õpetuses tegi ta olulise
muudatuse: väitis, et vabal langemisel tühjas ruumis kalduvad aatomid sirgjoonest
pisut kõrvale (deklinatsioon). See põhjuseta hälve sai inimese tahtevabaduse
natuurfilosoofiliseks põhjenduseks. Inimese ülimaks hüveks pidas Epikuros
4
naudingut, kuid sellega mõtles ta rohkem vaimset kui kehalist, rohkem püsivat kui
hetkelist. Nauding või kannatus on tunnused, mille järgi saab otsustada, kas miski on
inimese loomusega kooskõlas või mitte. Poliitilise tegevuse asemele, mida Epikuros
laitis, seadis ta sõprussuhete arendamise. Ta taotles vabastada inimest surmahirmust ja
annaabi.ee 
