Realism
sajandi
30ndail aastail, kuigi iseloomulikke jooni esineb juba antiigist alates. Alguseks võib pidada
1831. aastat, kui ilmus Stendhali ,,Punane ja must", samal aastal ilmus ka Hugo
,,Jumalaema kirik".
Realism kujutab endast kunstimeetodi, mille järgi kirjanduse ja kunsti ülesanne on kujutada
elu tõepäraselt ning avada nähtuste olemust ja põhjuslikud seosed. Toob esile ajastule
iseloomuliku, tüüpilise ja väldib juhuslikku, ebaolulist (selle poolest erineb naturalistmist
realismi äärmuslik vool, mis rõhutab inetut, halba ja koledat poolt). Realism jälgib isiku
suhteid keskkonnaga, ühiskondlike tingimuste mõju kommetele ning inimese või grupi
saatusele. Tegelaste karakterites liitub individuaalne tüüpilisega (vastandina romantismile,
kus on kangelasteks erandlikud inimesed). Süzee areng lähtub reaalse elu loogikast, et oleks
võimalikult tegeliku elu sarnane. Realism esineb valdavalt proosas, aga võib leida ka draamas
ja luules
annaabi.ee 
