RAHAREFORMID AASTATEL 1919-1933
aastal, mil
toodangu netoväärtus oli kahanenud kriisieelse ajaga võrreldes 20 protsenti. Eesti
põllumajanduse olukord kujunes veel raskemaks kui tööstusel. Algul püüti hinnalangust
korvata müügikoguste suurendamisega, ent peagi selgus, et sel viisil tasakaalu hoida ei ole
võimalik. Põllumajanduses tarvitatavate vahendite, väetiste, masinate ja söötade hinnalangus
oli samas hoopis väiksem, mistõttu vähenes müügiainete ostujõud. Eesti talu tõmbus
kaitsvasse naturaalmajandusse nagu tigu karpi, kui see oli võimalik. Juba varem võlastunud,
eelkõige reformitalude puhul oli ka selline lahendus välistatud. Riigil tekkisid tõsised
eelarveprobleemid. Sagenes ettevõtete sattumine makseraskustesse. Kogu majanduselu tardus.
Selle peapõhjuseks tuleb pidada ekspordi katastroofilist langust, kuivõrd 1932. aastaks oli
ekspordimaht kriisieelse ajaga kahanenud 20 protsenti. Maht vähenes jõudsalt, kuid veel enam
vähenes ekspordi väärtus
annaabi.ee 
