minevikku ja süüdistasid Peeter I selles et ta katkestas tsaaririigi eripärase arengutee ning kehtestas vene rahvale lääne kombed. Slavofiilid olid isevalitsuse pooldajad. Läänlased olid veendunud et Peeter I päästis Venemaa, nende arvates tuli venemaad reformida, et seal kehtestada kodanlik monarhia. Elanikkonnast ligi 80% talupojad, enamik eratalupojad ehk pärisorised talupojad, kes sõltusid täielikult mõisnikest, kelle heaks tegid teotööd ja tasusid erinevaid rahalisi makse ja naturaalandameid. Riigitalupoegade olukord oli kergem, neil tuli täita vaid kindlaks määratud riiklike koormisi. Pärisorjuse püsimine takistas ümberkorraldusi, pingestas sisepoliitilist olukorda ja heitis välismaa silmis isevalitsusele halba varju. Aleksander I püüdis pärisorjust kaotada kuid aadli vastuseisu tõttu jäi see tegemata, erandiks vaid Balti kubermangud, kus pärisorjus 1816-1819 kaotati. Olukord jäi samaks ka Nikolai I ajal.
pärisorjuslikud tingimused enda kanda, et üldse maad saada. Ka vabad rendikohad pidid kõrget renti maksma. Jõutud järeldusele,et vaadates vaesuse määra, siis villaanid ei olnudki külas kõige vaesemad, hoopis tp olid. Pärisorja ja vabarendikoha erinevus oli ka see, et pärisori pidi ka teokohustusi täitma. Ilmselt 2-3 päeva nädalas. Vilaanid pidid lisaks teorendile tasuma ka andameidja ka naturaalandameid ja muid makse. UK-s samamooi oli peamiseks pärisorjamaksuks tallage. Kindlasti olid villaanid sunnismaised, vabad võisid kohta vahetada. Villaanid võisid mõisnikult loa saada , et ümber asuda, kuid pidid trahvi maksma( chevatium). Võõraid pärisorje ei võinud keegi teine ka vastu võtt. Villaanidel talude üle ei olnud omandiõigust, talu kuulus maavaldajale. Oli kaasusi kus sarnaselt renditalupoegadega võisid villaanid müüa ja osta, kuid seda vaid maavaldaja nõusolekul
annaabi.ee 
