Pilvedesse poodud lind
Aivele, ta õdedele (Liisi ja Helili), Aive vanematele kui ka tema tuttavatele ja sugulastele. Kõige
rohkem mind imestasaski see et Aive oli ikkagi tugev, hoolimata sellest mis temaga toimus.
Kui oled haige, siis on alati hea kui keegi su eest hoolisteb ja sind toetab, nii tegid seda ka Aive
vanemad, perekond, sõbrad ja tuttavad. Raamatu vältel hämmastaski mind, kuidas ema ja isa
teevad lapse heaks kõik, et tal oleks kas või natulenegi hea. Praguses ühiskonnas on seda väga
raske kohata, ostetakse lapsele kõik vajalik ära ja siis vaadaku ise kuidas hakkama saavad. See,
aga millised olid Aive vanemad, neid on siin maailmas üsna vähe. Isa kes tuli iga päev peale tööd
Aive juurde raamatut lugema ja ema, kes oli alati Aive juures. Aive ka mainis vahepeal kuidas ta
ema võib tunda, aga neid tundeid ei saa sõnadesse panna. See mida tegid vanemad Aive jaoks, oli
midagi enneolematut.