Marju Lepajõe Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla
Kui kuskile minna, tuleb võtta omaks selle rahva kombed, õppida
keelt, ja kui seda ei tee, tuleb lihtsalt tagasi minna, ja seda usust sõltumata, nii et kellegi usuvabadust see ei
kahjusta.
Teine asi, mis on lisaks kristlusele Euroopas löögi alla seatud, on rahvuslikkus. Kui Ivo Linna laulis
eelmisel nädalal Poolas EM-võistlustel Eesti võrkpallikoondise ja fännide ergutamiseks kaks
isamaalist laulu, mõtlesin, et millal tuleb järjekordne «mikkpärnits» ning kuulutab need
natsilauludeks. Olete teie ka täheldanud vaenu tõusu rahvuslikkuse vastu?
Olen täheldanud. Need käivad koos: Euroopa häbeneb kristlust ja osa eestlasi on hakanud häbenema eestlust.
Kuid igasuguse loomingu jaoks, mis on kõige võimsam edasiviiv jõud, aitab sügav rahvuslikkuse
traditsioon, selle tundmine, erakordselt kaasa. Seda tuleb nautida ja kiita.
Kui tahad mingit suurt asja teha, pead olema seotud oma rahva ja keelega seda kõnelevad emigreerunud
kunstnikud-kirjanikud