Tekst 25 -Täna me sõidame Peterhofi, – alustas hommikut Nataša. – Ma tõin teile pildid. Vaadake, see on „vene Versaille“, purskaevude pealinn! Merelt saab näha Suurt kindlus – 216 meetrit pikkuselt. Kujutad sa ette? - Teil siin venemaal on kõik suur - majad, ja teed, ja linnad. Ma olen juba kõigega harjunud. Mingisugune suurusehullus! – Tuli tahtmatult huulile Andresel. - Kindluselt alla viib grandioosne purskaevude kompositsioon – Suur kosk. Aga all pargis asub
Aliide, kes püüab ligimale 20 aastat Hansu endale võita, vaatab eemale perekonnast, sootuks hoolides vaid sellest, et tema ei langeks saatuse kibeda käpa alla. Hans, kelle südames tuksub soov enda pere ning kodumaad hoida kurjuse ees, jääb viimase hetkeni kindlaks endale ning pigem sureb võideldes, kui laseb end tagasi hoida teistel. Zara, pelgalt neiu, on kergemeelne ning usub kõike, mida tema ette visatakse, lastes end Nataša libedal keelel ning kaunitel võrksukkadel viia end Berliini, kust ta ei leia mitte lubatud rikkuse ning voorused, vaid võika rutiini ning enda ilu rüvetamise, millest pääsemine on võimalik vaid pahedele allumise. See on üsna võrratu, kui palju erinevaid inimtüüpe suudab üks raamat kajastada: egoist, altruist, massohist jne.
annaabi.ee 
