Juhan Viiding
materiaalset maailma, kuivõrd keelt ennast. Muidugi ütleb ta samal ajal ka midagi muu
maailma kohta, kuid vaid keelemängudele lisaks. ,,Näiteks alustab Üdi valikut ,,Närvitrükis"
järgmine lühike tekst: ,,ma ei kirjuta vastikuid ridu / ma ei kirjuta nastikuid ridu / ma kirjutan
rästikuid ridu / suuri rästikuid ridu." On põhjust küsida, kas Üdi ikka räägib neist rästikutest,
kes roomavad metsa all, või pigem nendest, mis roomavad keeles ja kõlavad kokku
,,vastikute" ja ,,nastikutega". Võib arvata, et tõele lähemal on teine variant.
Juhan Viiding avaldas pärast raamatut ,,Ma olin Jüri Üdi" veel uudiskogud ,,Elulootus" (1980)
ning ,,Tänan ja palun" (1983).
,,Viidingu luules on teadlikku enesepiiramist ja liikumist kindlas suunas, teenäitajaks eetiline
ning alandlik toon. Varem kadus eetilisus iroonia sisse ära, ühtäkki aga tuli seda võtta päris
tõsiselt." Alates 1980. aastast kirjutas Viiding lühemat ja vabama vormiga luulet lisaks veel
annaabi.ee 
