Ekke Moori tee eneseleidmiseni
tulevikus halbadel aegadel oleks kuskiltki raha saada. Muidugi ta pidi seda raha hoolega peitma,
kuna Ekke oli suuteline seda ükskõik kust kohast üles otsima.
Ekke oli iseenesest väga positiivne ja liikuv laps. Ikka meeldis talle kiikuda mõnes
puuladvas, kükitada mõnes põõsas, varjuda mõne kivi taga ning võis ikka ja jälle kuulda
kusagilt igasuguste lindude siristamist ja häälitsemist ning kõiki neid hääli tegi üks vahva
poisihakatis. Ta käis ringi lausa nartsudes ja kriimustatud säärtega, kuid tema kõrist on kuula
vaid hõiskamist ja vilet. Kuid muidugi oli tal ka laiskust: adra taha ta ei astunud, kalapüügile ta
ei läinud, kuna võrgud tekitasid temas tülgastust. Ent orava kombel hüpata ühelt puult teisele,
just see tegevus oli Ekkele südame järgi. Neenu võis poissi nuhelda ja sõimata, kuid kõik see
pakkus Ekkele vaid nalja ja naeru. Ingelandist tulles oli alati paat täis igasuguseid raamatuid,
mida Ekke luges