Väino Aren
Mutikene, meil on siin jälle ilmad väga
külmad ja on kuulda, et jäävad terveks kuuks. Mul juhtus nii, et varastati sõjaväekindad ära
ja praegu olen paljakäsi ja vahel laenan ka, kui väga vaja on. Need sõjaväekindad olid väga
kehvad ka. Kui Sul on võimalik, osta või koo mulle ühed villased paksud sõrmikud. Mitte
heledad ja ikka suuremad, et väikesed ikka ei oleks. Siis ühed paksud sokid, mul kaks paari
neid õhukesi puuvillaseid on, aga need hakkavad läbi saama. Nartsud on ka, aga need
lähevad külmaga ruttu niiskeks. Ja siis Taadile on mul palve, vast ta saab kusagilt taldadele
alla vilttaldu. Kui Sa, Taat, saad, ära paksusi tee, sest säärikud on mul küll suured, aga kui
mul paksud tallad on, siis ei lähe jälle sokid sisse. Taat ja Muti, ärge pahandage, et teen nii
palju tüli, muudkui palun ja palun, ise pole aga midagi teinud. Aga loodan, et siiski ükskord
saan teha tasa. Teie Väin.