Külatänav
Tuul oli jäänud nõnda vaikseks, et kaunid
tuulekella kõlad hakkasid tasakesi vaibuma. Siis astus ühest väikse ovaalse aknaga uksest
välja vanem meesterahvas, kes oli tulnud trepimademele suitsu tegema. Mees soigutas omi
mõtteid peas.
,,Ma istusin nõnda väljas trepil, kui mu naine veel elas. Polnud suitsetamis, polnud
kurbust, polnud üksildust. Me istusime siin kiiktoolis kahekesi, tema käsi minu käes, sõrmes
oli tal alati erakordselt ilus nartsissikujuline sõrmus, mida peetakse õnneliku abielu
sümboliks. Mu pilk oli alatasa sellel sõrmusel ja mõtted meie abielul. Meil oli õnnelik abielu
ja see sõrmus tõestas seda veelgi." Mehel oli sõrmede vahel seesama sõrmus ja pinksalt vaatas
ta nartsissi õit, mis oli nii habras ja väeti. ,,Pole enam kandjat, kes muudaks selle sõrmuse
täielikuks, puudub see sära sõrmuselt." Need olid mehe viimased sõnad enne kui ta tuppa
naasis ja ukse pauguga kinni lõi.
annaabi.ee 
