V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Sugugi mitte,» ütles Jehan õiglaselt, «ühesilmne on palju puudulikum kui pime. Ta teab,
mis tal puudub.»
Vahepeal olid kõik kerjused, teenijad, taskuvargad, ühes nendega ka skolaarid rongkäigus
läinud kohtu-kirjutajate kapist narride paavsti jaoks otsima papist tiaarat ja kentsakat
kirikukuube. Quasimodo laskis end riietada kulmu kortsutamata ja teatud kõrgi kuulekusega.
Siis pandi ta istuma kirjule kanderaamile. Kaksteistkümmend narrivennastu liiget tõstsid ta
oma õlgadele. Mingi kibe ja ülbe heameel levis üle kükloobi sünge näo, kui ta oma
vormitute jalgade all nägi kõiki neid ilusate, sirgete ja hästivormitud inimlaste päid. Kisategev
kaltskaabakate rongkäik alustas oma teekonda nagu tavaliselt Palee sisemistest
käikudest, et siis minna välja tänavale.
VI. ESMERALDA
Me oleme rõõmsad oma lugejaile teatades, et kogu selle sündmuse kestel ei lasknud
Gringoire ennast ega oma tükki eksitada