V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Argoo kuninga
alamatele järgnes Galilea keisririigi * rahvas. Selle keiser Guillaume Rousseau sammus
majesteetlikult purpurrüüs, mis oli täis veiniplekke, ta ees tantsisid sõjakalt ja märatsesid
veiderdajad, ta kõrval aga ta sauakandjad, ta abimehed ja arvekoja kirjutajad. Lõpuks tuli
kohtukirjutajate korporatsioon õitega kaunistatud meiupuudega, mustades rüüdes, jämedate
vahaküünaldega ja muusikaga, mis oleks sobinud nõia-sabatile. Selle rahvahulga keskel
kandsid narriven-nastu kõrgemad liikmed oma õlgadel kanderaami, millel rohkem küünlaid
põles kui Sainte-Genevieve'i säilme-kirstul katku ajal.* Sellel kanderaamil säras kirikurüüs
ja mitras vastne narride paavst, Jumalaema kiriku kellamees, küürakas Quasimodo, sau käes.
Igal salgal ses groteskses rongkäigus oli oma eri muusika. Mustlased tagusid oma
balafesse ja kuljus-trumme. Argoolased, see üpris ebamusikaalne tõug, pidasid veel kinni