Narrid keskajal ja tänapäeval
olevat too suure suuga ning ei maga end kunagi välja. Pajats end kunagi narriks ei pea,
peamiseks põhjuseks ta madal mõttelend ning vähesed voorused, mis väljenduvad lollis
käitumises, mis on omakorda tingitud suure koguse raamatute olemasolust, mida too kunagi ei
loe. Üheks põhjuseks on arvatavasti tõsiasi, et ta peab end liiga targaks, on samas laisk,
rahutu, pöörav-käänav. Narriks või narritariks võib pidada isikut, kes vajab, et teised teda
pidevalt kiidaksid, tal on enesega lahkelid. Paljud üritavad muuta olendit/eset, selleks kes/mis
see pole.
Võrdluses tänapäevaga on sõna narr tähendus sisuliselt muutunud. Keskajal - eelkõige
rahva lõbustaja, õukonnas hinnatud, kaval isik. Tänapäeval - pigem halvakõlaline sõna,
kutsung, seostub end naerualuseks tegeva inimesega, kes on küllaltki naiivne ning
,,lühinägelik"