Linoollõige narridest
Tallinnas laulsid ja tantsisid kaubasellid koos naiste ja noortega suure kõrge kuuse
ümber ning süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Sellid võtnud käest
kinni, hüpelnud ja tantsinud paariviisi ümber puu ja tule.
„Ning kuigi õpetajad neid selle pärast noomisid ja seda Moosese vasikatantsuks
nimetasid, ei hoolinud ometi sellest noomimisest mitte midagi,“ kirjutab kroonik
Russow. Kuldvasikatants oli narritants. Narritants oli maagiline tants.
Kui kolmeharuline narrimüts asendus eeslikõrvadega ning narri kuulsus hääbus
laatadesse ja rahvavalgustajate targutustesse, lahkusid koos õuenarridest nõuandjatega
ajaloo näitelavalt ka narrikuningas, narripiiskopid ja –paavstid, varsti järgnesid neile
päriskuningadki. Elu muutus kohe hallimaks. Kaardipõrgus aga valitseb narr tänase
päevani. Kuigi trumpäss käib üle kõige, ei saa ta jokri vastu. Narr jääb narriks. Narr ei
vaheta masti nagu trumpäss.