Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis
Sakraalsed ruumid ja
toimingud. Pühakutekultus. Sotsiaalsed muutused. Hiliskeskaegne kirik
ja eelreformaatorid.
Keskajal eksisteeris rahvalik usukultuur paralleelselt ametliku teoloogiaga, enamasti
täiendas seda, kuid vahel olid need kaks ka vastuolus. Kui kõrgteoloogia tegeles
pühaduse ja sakramentide filosoofiaga, siis rahva seas said populaarseks kristliku
sisuga näidendid, müsteeriumid ja moraliteed. Samas oli ka kristlikku satiiri (näiteks
narripiiskopide ja narripaavstide kujutamine), mille vastu kirik tulutult võitles ja mis
jäi püsima kuni 19. sajandini. Rahvalikku usku ja teoloogiat ühendas sajanditepikkune
arutelu pühaduse ja pühakute üle. Läbi paljude varakeskaja sajandite oldi pühakuks
peetud kristliku elu kangelasi, märtreid, silmapaistvaid kirikuisasid, askeete. See oli
nii antiikse kultuuri pärand kui ka germaanliku maailma mõju, mis väitis, et ka
meelelised asjad võivad olla pühaduse kandjaks