Koolis on ka teisi muresid, mõned õpilased kes on teistest erinevad, neist ei tehta välja ja räägitakse selja taga halvasti. Väikestel lastel seda probleemi pole, kuid kusagil 2.-3. klassis tekivad erinevate huvidega grupid ja kes on erinevad, need jäetakse välja. Näiteks suurte prillidega õpilane, kellel on kõik viied ja ta on hästi vaikne, teda ilmselt hakatakse nohikuks kutsuma. Tavaliselt piirdub ainult ,,nohikute" narrimisega, kuid vahest ka lüüakse neid ja nad ei saa sinna midagi parata, kuna neil pole sõpru ning ise nad enda eest seista ei julge. Kokkuvõtteks võib öelda, et koolis on rohkem muresid kui rõõme, esimestes klassides tundub kõik tore, kuid mida suuremaks saada, seda raskemaks koolis läheb. Aga kõigil tuleb kool läbi käia, et eluks valmistuda, sest ilma hariduseta pole midagi teha. Nagu ütleb ka vanasõna ,, Raske treeningul,
Arvan, et paljude õpilaste põhiprobleemiks koolis on välja kujunenud vägivald, kas siis vaimne või füüsiline. Alles seejärel tuntakse muret õppimise, õpetajate , klassikaaslaste ja kooli reeglite vastu. Koolis domineerivad hetkel füüsiline ja vaimne vägivald ja ma ei oska öelda kumb see "parem" on! Füüsilise vägivalla alla näeme me kallalekippumist ja haiget tegemist ja vaimse kannatuse tekitamisel on seost kiusamisega, narrimisega. Vägivald koolis pole ühe-, vaid mitmekordne tegevus ja pika aja jooksul toimuv. Siit tõstatub probleemidering, mis on seotud koolivägivalla kahe osapoole kiusaja ja ohvri püsiva staatusega ning negatiivse mõjuga nende edaspidisele arengule. Toon kaks näidet elust enesest. Põhikoolis puutus ka minu klass kokku vaimse kooli vägivallaga. Kiusati ühte natukene teistest erinevat ja vaikset tüdrukut. Talle pandi
annaabi.ee 
