“Taru” on reis sõjajärgsesse Madridi
tema kodumaal Hispaanias ja oma esseees mina tahaksin arutada miks kehtestati nii ahistav
tsensuur, miks see teos tunnistati esileküündivaks kogu maailmas, teisisõnu märkida töö
kirjanduslikke eripärasid.
Pean vajalikuks tsiteerida autorit selleks et see, mida ta tahtis öelda oma romaaniga oleks
arusaadavam: ,,Minu romaan ,,Taru" on igapäevase julmuse, erutava ja valuliku tegelikkuse
ainult ähmane kujutus, kahvatu vari. Kõik, kes püüavad ilustada elu kirjanduse narrimaskiga
valetavad. Tõbi, mis vaevab hingi, millel on nii palju nimesid kui tuleb pähe ei saa ravida lepluse
kummikoti, retoorika ja luule plaastritega. Minu romaan ei pretendeeri anda midagi rohkemat
ega mõistagi midagi vähemat kui elu osa kujutis, jutustus millest käib samm-sammult ilma
ümbernurgajuttude, imeliste tragöödiade, kaastundeta nii kui elu ise läheb, täpselt nii kui elu
läheb. Kas tahame seda või mitte. Elu on see, mis elab meie sees või väljas, me oleme ainult
annaabi.ee 
