Narrid keskajal ja tänapäeval
kui ka maiasmokad, niisama palju totrad kui aruga. Tihtipeale on narrile rõõmuks kõrtsiga
kaasnev trall ja jant. Ühtmoodi pajatsid on nii prouakesed, preilid, moorid, noored, julged,
arad, näotud kui kaunikesed. Narr on persoon, kes põlgab kirjandust. Ta peegeldab end
teistele sellena, kuid ise end pajatsiks ei pea. Renessansiajastu tuntud kirjanik S. Brant on
öelnud teoses ,,Narrilaev", et narrile olevat vormi andnud narriliist ning tal puudub sõiduriist,
olevat too suure suuga ning ei maga end kunagi välja. Pajats end kunagi narriks ei pea,
peamiseks põhjuseks ta madal mõttelend ning vähesed voorused, mis väljenduvad lollis
käitumises, mis on omakorda tingitud suure koguse raamatute olemasolust, mida too kunagi ei
loe. Üheks põhjuseks on arvatavasti tõsiasi, et ta peab end liiga targaks, on samas laisk,
rahutu, pöörav-käänav. Narriks või narritariks võib pidada isikut, kes vajab, et teised teda