Kirjandusteadus
1990. alguses tutvustatakse ja tõlgitakse
palju olulisi autoreid. Kõigepealt tõusevad 1990. aastate algupoolel välja mõned kesksed suunad:
psühhoanalüütiline lähenemine (Hasso Krull, Jaanus Adamson jt); diskursuse analüüsist lähtuvad
suunad (Tiit Hennoste, Arne Merilai jt); 1990. keskpaigast omaette projektina strukturalistlik
narratoloogia (Epp Annus, Rein Undusk jt). Uuel sajandil on siin toimunud mõned olulised
muutused. Nii on narratoloogiaprojekt vaibunud ja selle tegijad jätkanud hoopis teistsuguseid liine.
Tugevaks suunaks on aga arenenud feminism (Eve Annuk, Mirjam Hinrikus jt) ja oluliseks tõusnud
postkolonialism (Tiit Hennoste, Tiina Kirss jt). Samuti on ennast hoopis enam eesti kirjandusliku
kontekstiga sidunud semiootika (Peeter Torop, Rein Veidemann, kohasemiootika, intertekstuaalsuse
analüüsid jne). Lisaks on oluline muutus selles, et varasemast enam ja järjekindlamalt on hakatud
looma amaenda teroreetilisi mudeleid (J
annaabi.ee 
