Olukord ja põhisuunad muusikateatris pärast 1945. aastat
Olukord ja põhisuunad muusikateatris pärast 1945. aastat
1. Üldiselt
Paralleelselt kulgevad kaks suunda: traditsiooniline ja eksperimenteeriv. Traditsiooniline lähtub ekspressionismist
(eeskujuks näiteks „Wozzeck“) ja neoklassitsismist, samuti esineb ikka veel hilisromantilisi-puccinilikke teoseid.
Üldiselt võiks seda liini nimetada ka narratiiveks ehk läbiva jutustusega ooperiks. Eksperimenteeriv suund paneb
küsimärgi alla teksti, traditsioonilised süžeed ning rõhutab eriliselt teatripärast külge, visuaalne element on veelgi
suurem kui traditsioonilisemas suunas. Seda liini võiks üldiselt nimetada mittenarratiivseks ehk mittejutustavaks
ooperiks (puudub läbiv süžee). Omaette nähtus on Kageli instrumentaalteater, kus pillimängijad ja pillid, pilli
mänguvõtted muutuvad nagu näitlejateks-etendajateks
annaabi.ee 
