maailma troopilistes piirkondades. Banaan on kultuuristatud juba üle 3000 aasta tagasi, Aleksander Suur õppis banaani tundma 300 a e. Kr. Indias. Eurooplaste toidulauale jõudis banaan aga alles1885 aastal. Kuigi on tegemist väga suurekasvulise taimega-- suurimad võivad küündida kuni 15 meetri kõrguseni -- on banaan siiski rohttaim. Suured sulgroodsed lehelabad on kuni meeter laiad ja neli meetrit pikad.Vältimaks taimede murdumist tugevate tuulte ja vihmade käes, narmastuvad lehed kergesti, kasvuhoonetaimedel on lehed terved. Lehetuped moodustavad tugeva ebavarre, mille pärast peetakse banaani sageli ekslikult puuks. Õitsema hakkab banaani vähemalt 9 kuu vanune lehekodarik. Omapärane ja kaunis lillakaspunane õisik ilmub lehekodariku südamikust lehevarte vahelt ja kaardub allapoole. Õied asuvad spiraalidena õisiku rootsu ümber, õisiku tipu pool asuvad isasõied, järgnevad mõlemasoolised õied ja kõige tagumised on emasõied, millest
Lehevarte alused tuped on üksteise sisse keerdunud, moodustades ebavarre, mis on 20-30 cm läbimõõduga ja kuni 6 meetrit kõrge. Mõne banaaniliigi ebavars võib olla isegi 15 meetrit kõrge. Ebavarre ladva südamikust lehevarte vahelt ilmub umbes 2 meetrit kõrge õisik, mis on allapoole kaardus. Õisiku ladva pool on isasõied, vahepeal on mõlemasoolised õied ja rootsu alusele lähemal paiknevad emasõied, millest kujunevad viljad. Banaan on üheiduleheline. Banaani sulgroodsed lehed narmastuvad kergesti tuules. Banaani kobaras, mis kaalub kuni 30 kg, on 100-300 vilja. Kobara roots on käsivarre jämedune. Vili on piklik kauna välimusega mari. Metsikute banaanide vili kaalub 30-80 grammi ja sisaldub rohkem kui sada kõvakestalist seemet. Kultuurbanaanide viljad on suuremad ega sisalda seemneid. Ka mõne loodusliku liigi viljad on söödavad. Pärast ainsa viljakobara valmimist taime maapealne osa sureb, sest on oma bioloogilise ülesande täitnud
annaabi.ee 
