V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
oma soosikutele armu paluma; sukakuduja aga tarvitses ainult oma nahkses käises käsivart
tõsta ja teie kaks pead langesid
36
otsast, kõrged härrad, Guy d'Hymbercourt ja kantsler Guillaume Hugonet!
Vaese kardinali ebameeldivused polnud veel lõppenud ja tal tuli nii halba seltskonda
sattudes kibedusekarikas põhjani juua. Lugeja pole vahest veel unustanud seda häbematut
santi, kes juba proloogi ettekande alguses kardinali poodiumi narmastesse oli
klammerdunud. Ja ei hoolinud põrmugi kõrgete külaliste tulekust, ja sellal kui prelaadid
ning saadikud ehtsate flaami rasvaheerin-gatcna ennast tribüünil kohtadele pressisid, oli
tema ennast karniisil juba mõnusalt sisse seadnud ning oma jalad arhitraavil rahulikult risti
pannud. See oli ennekuulmatu häbematus, aga et tähelepanu mujale oli pööratud, ei
märganud teda esialgu keegi. Tema oma-puhku ei pannud saali sündmusi mikski: naapollase