20. sajandi saksa kirjandus
surma.
Täpsed reziijuhised. Nagu ka naturalismis. Ka lavakirjeldus täpne.
Walter Rheiner: Miramee (Paris)
Üks proosatekst. Neid polnud palju. Tal oli kurb elu, nagu paljudel teistelgi
ekspressionistidel. Paljud ekspressionistid läksid vabatahtlikult rindele, vaimustusega.
Ja rindel nad kas tapeti, haavati, surid laatsaretis, paljud läksid hulluks, mõned elasid
sõja üle, aga mida nad seal nägid, ruineeris nende elu, nii et ei saanud hakkama ilma
alko või narkota. Rheiner ei saanud ka sellega hakkama. Tundlik natuur, Dresdeni
ekspressionistide rühmitusse kuulus, sõjakogemus oli talle kohutav, ei sand hakkama,
hakkas narkotsi panama, kokaiini üledoosi suri.
Paljud neist tegid iseendaga eksperimente, nt Georg Trakl, mõned tema luuletused on
narkotsi mõju all tehtud.
Miramee on ka nagu oleks erinevad pildid, mille vahel vähe seoseid. Natuke nagu
Schnitzleril unenäoloogika.
Meditsiiniliselt kirjeldatavad nägemused, narkouim.
Armastuse teema.