Anarhismis esinev kriitiline mõtlemine ja selle olulisus
positiivsena. Seega püstitab ta küsimuse ka anarhismikriitika alustalade kohta, et kas
taolise kriitika aluseks olevad mõisted on ikka piisavalt läbitöötatud. Ta leiab, et
arvamus, nagu võimu vahendaks need vormid, mis kirjutatakse ette suurtes
juriidilistes ja filosoofilistes teooriates, ja et on olemas põhjatu ning muudetamatu
kuristik nende vahel, kes võimu teostavad, ja nende vahel, kes selle all kannatavad, on
seotud monarhia instituudiga. Mo-narhia arenes keskajal Foucault järgi vastukaaluks
feodaalide omavahelistele kisklepingmistele. Monarhia pakkus end välja kui
vahekohtunikku, kui võimu, mis suudaks teha lõpu sõjale, vägivallale ja rüüstamisele.
Ta muutis end vastuvõetavaks sellega, et võttis enda peale juriidilise ja negatiivse
funktsiooni (viimane seisnes ei ütlemises feodaalide verivaenule), kuigi hakkas sellest
otsekohe üle astuma. Suverään, seadus ja ärakeelamine moodustasid Foucault sõnul