V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
paistis talle siin armsalt kahekesi istudes suurepärase vahepalana armuseikluse proloogi ja
lahenduse vahel.
5
3
Mustlastüdruk ei lausunud sõnagi. Ta ajas põlglikult alumise huule ettepoole, tõstis pea
üles nagu linnuke ja hakkas äkki naerma. Pisike pussnuga aga kadus niisama kiiresti, kui ta
oli ilmunud, ilma et Gringoire mahti °'eks saanud vaadata, kuhu mesilane oma nõela peitis.
..Mõni minut hiljem oli laual rukkileib, pekitükk, mõni narbunud õun ja kann õlut.
Gringoire hakkas õhinal
93
sööma. Kuuldes raudkahvli pöörast klõbinat *, võis mõelda, et kogu ta armastus on
söögiisuks muutunud.
Noor tütarlaps, kes ta vastas istus, vaatas seda vaikides pealt.
Teda näisid haaranud olevat hoopis teised mõtted, mis teda acg-ajalt naeratama panid,
kuna ta pehme käsi silitas kitse tarka pead, mille ta õrnalt oma sülle oli võtnud.
Kollane vahaküünal valgustas seda apla söömise ja vaikse unistamise stseeni.