Minu meelest ei saaks külarahvas tänapäeval hakkama, sest praegusel ajastul on olemas politseid kes püüavad vargaid kinni nii neil ei oleks enam süüa ega raha.21.sajandil ei ole enam olemas tonte kratte ja teisi olendeid kes tooksid neile süüa ja raha. Rehepapp saaks tänapäeval hakkama, sest minu arvates ta saaks kuulsaks oma ravimise ja kavalusega. Tal oleks olemas kindlasti töökoht haiglas kus ta saaks päästa inimesi surmast. Rehepapis külarahvas napsitas pidevalt ja arvasid, et see ravib. Tänapäeval on, aga mõned inimesed eraldatud tavainimestest neid nimetatakse joodikuteks, kuid vanasti nii see ei olnud. Raamat oli kirjutatud ühest kuust see oli november. Minu meelest valiti just see kuu, sest see kirjeldab tervet aastat. See kuu sisaldab natuke suve, kevadet, talve sügist. On veel üks põhjus miks valiti just see kuu . Raamat lõppes eriliselt . Seal oli just selline lõpp, kus
ja II järgu, Soome Valge Roosi I klassi komandöriristi ja Poola Sõjaristi. Pärast Vabadussõja lõppu asus E. Põdder oma 3. diviisi staabiga Pärnu, kuhu jäi kuni selle diviisi likvideerimiseni 1920. aasta lõpul. 1. jaanuarist 1921 määrati ta 2. diviisi ülemaks tartus. Selles ametis olles sattus E. Põdder 1924. aastal täiesti juhuslkiel asjaoludel 1. detsembri mässu maha suruma. Ta oli Tallinnas komandeeringus, sattus kokku vanade sõjakaaslastega ja napsitas vana kombe kohaselt restoranis varaste hommikutundideni. Sealt lõpuks liikuma hakanult sai ta teada, et linnas on kommunistide mäss ning osales järgnevalt Peapostkontori ja Toompea puhastamisel riihikukutajaist. Järgnevvalt oli E. Põdder üks Kaitseliidu taasloojaid Lõuna-Eestis. 1. novembril 1926 nimetat ta Sõjanõukogu alaliseks liikmeks, mis jäigi kindral E. Põdderi viimaseks ametipostiks. Uus amet tõi E. Põdderi Tallinna, kus ta liitus peagi
annaabi.ee 
