Giovanni Bocaccio
kirjanikku, kuid alles pärast isa surma võis ta anduda kirjandusele. Algul kirjutas
Boccaccio Dante ja Petrarca eeskujul tundeluuletusi, küll vähema osavusega,
kuid inimlikult, kirglikult. Noormees oli kakskümmend kolm aastat vana, kui ta
kohtas üht aadlidaami, kellesse armus ning kelle ta jäädvustas oma loomingus
väljamöeldud nime Fiametta all. Eriti hästi õnnestus Boccacciol jutustus
"Fiametta", mis oli renessansi esimene uueaegne armastusromaan. Teoses
kujutatakse kõrgest soost napollanna Fiameta ja noore Firenze kaupmehe
Panfilo armastust ning selle traagilist lõppu. Kümne sajandi jooksul enne
Boccacciot ei olnud kirjutatud midagi sellelaadilidt. Naisi võidi jumaldada ja
ülistada, kuid keegi polnud püüdnud kujutada nende hingeelu. Boccaccio tõi
esimesena naise maa peale. Kuida Boccaccio õnnepäevad lõppesid varsti.
Fiametta hülgas ta ning kirjaniku vaimustuse sekka hakkas ta kostma kurbi ja
kaeblikke noote. Armastuse idüll oli kestnud vaevalt kolm aastat