NANOTEHNOLOOGILISED LEIUTISED PATENDIÕIGUSES: VÄLJAKUTSED JA VÕIMALUSED
Teadaolevalt on tegu ühe kiiremini areneva alaga, nõudes miljardeid dollareid investeeringuid
arendusse. Seega on nanotehnoloogia üks prioriteetsem teadusharu 21. sajandil, mis võib
pooldajate arvates tipneda puhta energia, jäätmeteta tootmise, odavate kosmosereiside ja isegi
surematusega.1
Uute ja teaduskesksete leiutiste patenteerimisel tekivad aga mitmed väljakutsed, esiteks
kuidas innovaatiline ja põhjalikult uurimata tehnoloogia kehtivasse patendirägastikku
mahutada. Lisaks on nanotehnoloogilistele leiutistele omane takistus seotud uue leiutise
suurusega näiteks kuidas patendiga tagatud leiutist efektiivselt kaitsta või selle patenditavust
kehtivas reeglistikus määratleda. Kolmandaks hõlmavad ja ühendavad nanotehnoloogilised
leiutised mitmeid tööstuslikke ja teaduslikke valdkondi, muutes patentimise ja kaitse veelgi
raskemaks. Kokkuvõtvalt teeb interdistsiplinaarsuse tase nanotehnoloogiast erilise teadusaru,