Mees kes teadis ussisõnu analüüs
lootes seal näha Pärtelit keda ta polnud nädalaid kohanud ehki olid luabud kokku
saada. Ühel päeval veidi julgemalt külla juures luurates taltsaski ta teel vastu Pärtel
teel heina lõikama koos sirbiga. Kahe vaheline veider jutt kisus päris kiiresti vihaseks,
algse põhjusega, et hirmus õnnetu Leemt nägi endale olevat kaks võimalust: kas nutta
oma kurbust Pärtlile või matta see süüdistuste ja Pärtli uue elu maha
rääkimisse.Leemet valis süüdistamise ja haleda naljaviskamise ja sellest süttiski
lõpuks tuli millest mõlemad osapooled lahkusid vihaselt kiirel sammul oma suunda
astudes. Terve päeva tampis Leemet ringi kohtamast mitte ühteki inimest ning öö
veetis ta magades ussikoopas, sest oli liiga hilja, et minna tagasi oma hütti.
Leemet tunneb end jätkuvalt tühjana ning kaotams on ta elu tahet, Pärtel on alustanud
uut elu, ussisõnad ära unustanud, nime vahetanud ja nii see inimeste arv metsas
ükshaaval väheneb