E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
vaadanud, läks ta laisal sammul toa tagumisse nurka ja heitis kummuli sängi. Ema ja õde
tõttasid ta juurde ja valasid kaks pangetäit küsimusi ta kaela. Priidu tõrjus neid tumma
käeliigutusega enesest eemale. Viimaks tõusis ta järsku istukile, vahtis pärani silmil ema otsa,
tegi kentsaka näo, millel valu ning meeleheide lugeda olid, ja ütles hoopis võõra häälega:
176
«Vavommuveeveävavävavu!»
Priidu näost oli selgesti näha, et ta naljatujus ei olnud. Naisterahvad lõid ehmatades käed
kokku.
«Mis sul viga, pojuke?» hüüdis ema värisedes., kuna Maiel nutt vataks oli. «Mis nad sinuga
tegid?»
«Vavommuveeveävavävavu!»
«Räägi selgesti!»
Vastuse asemel ajas Priidu suu laiali lahti Ja tähendas sõrmega suhu. Nüüd alles tuli välja, et
Priidul enam keelt suus ei olnud. Ässitaja suust oli ässitamise riist ara kaotatud.
« N a d on su k e e l e är a l õ i g a n u d !» kiljatasid naisterahvad ühest suust ja puhkesid