V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Sinu kasuks me sind
läbi kolgimegi: sa karastud hoopide all.»
«Suur tänu,» vastas poeet.
«Küllalt nüüd, pole aega,» ütles kuningas ja põrutas jalaga vastu vaati, mis vastu kõmises
nagu suur trumm. «Tee, mis kästud, ja kõik. Dtlen sulle viimast korda: kui ma ka üht
kellukest kuulen, ripud sa kohe ise mannekeeni asemel.»
86
Argoolased plaksutasid Clopini sõnade peale ja asetusid ringi ümber võlla, ise häbematult
irvitades. Gringoire nägi, et ta on neile ainult naljatilgaks ja et neilt veel enamat võib karta.
4
9
Tal ei jäänud üle mingit lootust peale ainsa küsitava võimaluse õnnelikult toime tulla talle
antud kahtlase ülesandega. Ta otsustas riskeerida, kuid pöördus kõigepealt palava palvega
mannekeeni poole, mida tal tühjaks tuli röövida ja mille süda vahest halastavam oli kui
hulgustel. Musttuhat kellukest väikeste vasktilakestega paistsid talle avatud rästikute suudena,
mis valmis olid sisisema ja hammustama.
«Oh!» pomises ta