V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
l'Hermite'i poole: «Tühja kah! Laske tal minna!» Gringoire kukkus rõõmujahmatusest
istukile. «Vabaks lasta?» urises Tristan. «Kas teie majesteet ei tahaks teda veidi puuris kinni
hoida?»
«Kuulge, vader,» vastas Louis XI, «kas me sääraste lindude jaoks oleme lasknud puurid
teha, mis maksavad kolmsada kuuskümmend seitse naela kaheksa sol'i kolm teenarit? Laske
silmapilk see logard lahti (Louis Xl-le meeldis see sõna, nagu «paastu jumalgi», mis
2
5
7
mõlemad ammendasid kogu ta naljatagavara), andke talle võmm kuklasse ja visake ta siit
välja.»
«Oo,» hüüdis Gringoire, «tõesti suur kuningas!» Kartes, et kuningas oma otsust muudab,
tormas ta ukse poole, mille Tristan üpris vastumeelselt avas. ühes temaga väljusid ka vahid,
tõugates teda takka rusikatega,' mida Gringoire kannatlikult talus nagu kunagi tõeline
filosoof.
Kuninga hea tuju, mis sai alguse mässuteatest pa-leefoogti vastu, avaldus kõiges.
Haruldane armulikkus oli üks selle tunnuseid ja mitte väike
annaabi.ee 
