E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
rõõmuallikad olid nii ara kuivanud, et mehed ilma Villuta kergesti naermise ja naljaheitmise
ara oleksid võinud unustada. Nende igapäevane elu oli raske orjus vuhisevate vitste ja
laksuvate piitsahoopidega. Puhkamise ja meelelahutamise ajad olid need, mil talupojad oma
käredate isandate või röövivate naabrite eest laantesse ja rabadesse pakku jooksid, kus nälg,
katk ja kiskjad elajad neile lahkesti paremat põlve pakkusid. Kas see ime on, et niisugusel
ajal inimeste naljasooned kuivaks jäid ja naeruriistad, harjutamata jäädes, nõnda ära
roostetasid,
et peaaegu enam liikudagi ei tahtnud? Meeleheide kattis nagu tihe ämblikuvõrk
eestlaste elu. Seda lõbusam oli muidugi ämblikkude põli.
Sepp Villu ei olnud aga ei saksa ega taani soost mõisnik, ei ordurüütel ega piiskop, ei
munk ega ristisõitja -- ühe sõnaga, Villu ei olnud ämblikkude külast, aga siiski oli tema elu
pealtnäha lõbus ja õnnelik. Vaatame, kuidas see võis sündida.
annaabi.ee 
