Naljandid ja anekdoodid
16. saj. nn. linnakirjanduse
ainetest, nt. Hans Sachsi (1494-1576) loomingust, Rudolf Erich Raspe (1786) ja Gottfried August
Bürgeri (178688) Münchhauseni-raamatud, G. O. Marbachi rahvaraamat kilplastest (1838) ja
sellele toetuv Fr. R. Kreutzwaldi teos "Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maailmas kuulmata
ja tänini veel üleskirjutamata jutud ja teod" (1857), Charles de Costeri "Legend Ulenspiegelist"
(1868) jpt. -- kõik kasutavad folkloorseid naljamotiive ja on teisalt omalt poolt võimendanud
vastavat folkloorset traditsiooni. Mitme viimase sajandi jooksul on ka paljude rahvaste ajalehed ja
-kirjad ning kalendrid avaldanud oma sabades tohutu hulga mitmesuguseid lühinalju, mille autorsus
/ folkloorsus on tänini välja selgitamata.
Naljand eristub samuti folkloorsest naljast, mis pole jutu-, vaid laulu-, ütluse- või keerdküsimuse-
vormiline. Vist iga rahva folkloor on tootnud hulgaliselt nn. lorilaule või mitmesuguseid paroodiaid
(nt