Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”
Romaani tegevus siis umbes kolmeteistkümnenda sajandi
Eestis ja minategelaseks Leemet, metsas sündinud eestlane, viimane ussisõnu (rästikute keel,
millega saab loomi allutada ja osadega neist ka muidu suhelda) valdav mees maailmas.
Samuti üks viimaseid metsas sündinuid. Kivirähu järgi elasid muistsed eestlased metsades ja
elatusid küttimisest, praegu rahvuslikuks peetav agraarkultuur oli tegelikult ülevõetud
võõrnähe.
Kivirähk ise on intervjuudes toonitanud, et tegu pole mingi naljalooga, vaid väga tõsise ning
sünge looga. Nojah, lugu ise on tõepoolest traagiline, sünge, kurb ja tõsine. Samuti
mõtlemapanev ja lubab tõmmata õige mitmeid paralleele tänapäeva. Kuid teisest küljest on
kogu sellest süngusest kirjutatud mitte just nii masendavates toonides vaid pigem vastupidi.
Kui süngelt saab ikka võtta kitsesuurusi kirpe; karusid, kellega naised oma mehi petavad;
sabadega karvaseid inimahve ning teisigi vahvaid tegelasi, kes kõik raamatus figureerivad.
annaabi.ee 
